Ühe väikese linna vaiksel tänaval asub üks kõrts. Aga see ei ole lihtsalt kõrts. Selle kurikuulsad seinad on näinud nii mõndagi. Kui need räägiks, siis kuuleksid sa pööraseid lugusid legendaarsetest desperadodest ja salakavalatest sicariotest. Siin on eri aegadel oma arveid klaarinud El Chapo ja Pancho Villa ning kättemaksu haudunud El Mariachi ja teised kuulsad kangelased. Mõni neist on oma sombreerogi maha unustanud.

See patune kõrts muutub hommiku saabudes mõnusaks söögikohaks, kust leiad eest alati heatujulised chica’d ja muchacha’d, kes mariachi’de särtsaka muusika saatel külalisi lauda juhatavad. Nende nägudel on sõbralik naeratus, aga püstoli tõmbavad nad vajaduse korral vöö või rinnahoidja vahelt välja kiiremini, kui sa “Margarita” suudad öelda.

Selle kõrtsi nimi on Burro ja see pakub linna parimat Mehhiko kööki. Burrito, quesillada, frijole, chilli con carne, guacamole, taco, tortilja – kõik on oma tuntud headuses olemas. Nagu ka kaktuseviin ning jääkülm parimat sorti Mehhiko õlu.

Keegi ei lahku sellest kohast naeratuseta, mille suudab näole tuua vaid maitsev kõhutäis.

Selline koht on Burro koidust kuni ehani. Et öö saabudes ruumi teha salapärastele sombreerosid ja pontšosid kandvatele, hambuni relvastatud tegelastele. Kes teab, mis siit hommikul eest leida võib…